Põsepuna

Uhkuse – rahvusliku uhkuse, geiuhkuse, mustanahaliste uhkuse, paksude uhkuse – esiletõusuga on häbi, „hingehaigus“, omandanud halva maine. Kuigi mõnede ühiskondliku häbi vormide ja tagajärgede eitamine on kahtlemata vajalik, väidab Elspeth Probyn, et see emotsioon on võimas ressurss selle ümbermõtestamisel, kes me oleme ja kes me tahame olla. Kui me punastame, ajendab meid kahtlema, mida me enda juures väärtustame ja miks. Blush väidab, et me kõik sünnime võimega häbi tunda, samamoodi nagu me sünnime võimega vihastada või uhkust tunda, ja et häbi, nagu need teisedki emotsioonid, võib meile hea olla ja paljastada meis peituva hea. Valusalt enesevaatlik häbi nõuab, et me seaksime kahtluse alla oma teod ja suhted teistega. Häbi füüsiline avaldumine – punastamine – reedab meid, ühendades meid meie inimlikkusega. See, mis meid häbistab, ütleb palju meie iseloomu kohta nii üksikisikute kui ka ühiskonnana, meie mineviku ja tulevikusoovide kohta. Kaasahaaravas ja isikupärases stiilis kirjutatud teos „Blush” ühendab psühholoogia ja kultuurikriitika, sotsioloogia ja populaarteaduse, et esitada ainulaadne vaatenurk identiteedi eetika ja emotsioonide üle peetavatele aruteludele.