Juhtumiuuringud ja teooria arendamine sotsiaalteadustes

Juhtumiuuringute kasutamine teooriate loomiseks ja testimiseks politoloogias ja teistes sotsiaalteadustes on viimastel aastatel suurenenud. Paljud teadlased on väitnud, et sotsiaalteadused tuginevad liiga suurel määral kvantitatiivsele uurimistööle ja formaalsetele mudelitele ning on püüdnud välja töötada ja täiustada rangeid meetodeid juhtumiuuringute kasutamiseks. See tekst esitab põhjaliku analüüsi juhtumiuuringuid kasutavatest uurimismeetoditest ja uurib juhtumiuuringute kohta sotsiaalteaduste metodoloogias. See väidab, et juhtumiuuringud, statistilised meetodid ja formaalsed mudelid täiendavad teineteist, mitte ei konkureeri.

Raamat selgitab, kuidas kavandada juhtumiuuringuid, mis annavad poliitikakujundajatele kasulikke tulemusi, ning rõhutab poliitikaga seotud teooriate väljatöötamise olulisust. See pakub juhtumiuuringute metoodikasse kolm peamist panust: rõhuasetus juhtumisisese analüüsi olulisusele, protsesside jälgimise üksikasjalik arutelu ja tüpoloogiliste teooriate kontseptsiooni arendamine. Raamat „Juhtumiuuringud ja teooria arendamine sotsiaalteadustes“ on eriti kasulik sotsiaalteaduste metodoloogia ja teadusfilosoofia magistrantidele ja teadlastele, aga ka uute uurimisprojektide kavandajatele ning annab suure panuse laiemasse arutellu teaduslike meetodite üle.