Kaasamine on surnud

„Kaasamine on surnud“ on provokatiivne poleemika laialt levinud arvamuse vastu, et kõigi hariduslike erivajadustega laste ja noorte kaasamine on nii võimalik kui ka soovitav. Autorid väidavad, et raskete õpiraskustega (SLD) ja sügavate ning mitmekordsete õpiraskustega (PMLD) laste puhul pole see kumbki.

Imray ja Colley väidavad, et kaasatuse domineerimise tõttu pole tõsiselt püütud uurida PMLD ja SLD õppijate hariduslikke raskusi. Nende sõnul on kaasatus egalitarismi ja kõigi võrdsuse visioonina surnud.

Autorid usuvad vastuoluliselt, et kui haridus ei muutu, jääb see puuet tekitavaks institutsiooniks, mis teeb täpselt vastupidist oma eesmärgile. Raamatus esitatakse argument, et kaasamise teoreetikud ei ole suutnud pakkuda praktilisi lahendusi selle kohta, kuidas kaasatust saavutada, kui kaasatud on lühiajalise õppimise ja püsiva õppimisraskusega õppijad, ning käsitletakse „kõigile kaasamise” argumendi puudusi.

Ajakohaste viidetega raamat „Kaasamine on surnud“ on inspireeriv lugemine õpetajatele ja SENCO koolitajatele, aga ka magistri- ja bakalaureuseõppe üliõpilastele, kes õpivad poliitika, filosoofia ja ühiskonna kursusi.