Antropotseeni allegooriad

Teoses „Antropotseeni allegooriad“ jälgib Elizabeth M. DeLoughrey, kuidas Kariibi mere ja Vaikse ookeani saarte põlisrahvad ja postkoloniaalsed rahvad maadlevad kunsti, luule ja kirjanduse kaudu kolonialismi ja inimtekkeliste kliimamuutuste tohutu ulatusega. Nendes teostes kasutavad autorid ja kunstnikud allegooriat vahendina antropotseeni multiskalaarse keerukuse mõistmiseks ning kapitalismi, militarismi ja postkoloniaalse riigi vägivalla kritiseerimiseks. DeLoughrey uurib laia valiku kunstnike ja kirjanike loomingut, sealhulgas luuletajad Kamau Brathwaite ja Kathy Jetñil-Kijiner, dominiiklaste installatsioonikunstnik Tony Capell√°n ning autorid Keri Hulme ja Erna Brodber, kelle tööd käsitlevad Kariibi mere istandusi, kiiritatud Vaikse ookeani atolle, globaalseid jäätmevooge ning ookeani ja saare allegoorilisi kujutisi. Uurides, kuidas saarte kirjanikud ja kunstnikud käsitlevad kliimamuutuste eksistentsiaalse ohu esirinnas olemise kogemust, näitab DeLoughrey, kuidas antropotseen ja impeerium on teineteist konstitueerivad, ning rõhutab allegoorilise kunsti ja kirjanduse elulist tähtsust meie globaalse keskkonnakriisi mõistmisel.