Domineerimise ebaselgused

Käsitledes retoorikat ja sümboleid poliitika kesksete, mitte kõrvaliste teemadena, pakub Lisa Wedeeni murranguline raamat veenva vastuargumendi neile, kes väidavad, et poliitika seisneb eelkõige materiaalsetes huvides ja neid kaitsvates rühmitustes. President Hafiz al-Asadi režiimi kolmekümneaastase valitsemisaja jooksul oli tema kuvand kõikjal. Ajalehtedes, televisioonis ja orkestreeritud etendustel. Asadi kiideti kui „isa“, „vaprat rüütlit“ ja isegi riigi peamist apteekrit. Ometi ei uskunud enamik süürlasi, sealhulgas ametliku retoorika loojad, selle väiteid. Miks peaks režiim kulutama nappe ressursse isikukultusele, mille sisu on ilmselgelt võlts?

Wedeen näitab, kuidas sellised häbematult väljamõeldud väited suutsid luua avaliku varjamise poliitika, kus kodanikud käitusid nii, nagu austaksid nad juhti. Ummistades igapäevaelu väsinud sümboolikaga, teostas režiim peent, kuid tõhusat võimuvormi. Kultus püüdis sundida kuulekust, õhutada kaasosalust, isoleerida süürlasi üksteisest ning kehtestada avaliku kõne ja käitumise suunised. Wedeeni etnograafiline uurimus näitab, kuidas süürlased tundsid ära kultuse distsiplinaarsed aspektid ja püüdsid neid õõnestada. Uues eessõnas arutleb Wedeen 2011. aastal alanud ülestõusu Süüria režiimi vastu ja seab kahtluse alla legitiimsuse kontseptsiooni kasulikkuse autoritaarsete režiimide analüüsimisel ja mõistmisel.