Kunst ja objektid

Selles raamatus arendab objektorienteeritud ontoloogia rajaja välja oma seisukoha, et esteetika on filosoofia keskne distsipliin. Kui teadus peab püüdma objekti haarata selle vaadeldavate omaduste kaudu, siis filosoofia ja kunst ei saa sel viisil edasi liikuda, kuna neil puudub otsene juurdepääs oma objektidele. Seega jagab filosoofiat sama saatus kui kunsti – ta on sunnitud suhtlema kaudselt, vihjavalt või elliptiliselt, mitte selgete propositsiooniliste terminitega, mida sageli „ekslikult” peetakse tõelise filosoofia ainsaks materjaliks.

Filosoofia ja kunsti selline käsitlus võimaldab meil ümber lugeda esteetilise teooria võtmedebatte ja vaadata kunstiajalugu teistmoodi. Greenbergi ja Friedi formalistlikku kriitikat eiratakse, kuna see keeldub omaks võtmast iga kunstiteose loomupärast teatraalsust ja sügavat mitmekesisust. Sellel on tagajärjed kunstikriitikale, muutes pildilise sisu olulisemaks, kui formalism arvab, kuid vähem sotsiaalse sfääriga seotud, kui antiformalism arvab. Sellel on tagajärjed ka kunstiajaloole, kuna sürrealistid David ja Poussin jt. saavutavad tähtsuse. Esteetika ja ontoloogia tihe seos kutsub esile ka moodsa filosoofia uue periodiseerimise tervikuna ning harjumuspärane pöördumine Kanti asjast iseeneses filosoofilise "immanentsuse" suurenemise suunas osutub valeks koidikuks.

See ulatuslik teos pakub suurt huvi filosoofia, esteetika, kunstiajaloo ja kultuuriteooria tudengitele ja teadlastele.