Surnutega koos olemine

Sokrates kuulutas, et filosoofia on suremise kunst. See raamat rõhutab, et see on ka kunst õppida elama ja jagama maad nendega, kes on tulnud enne meid. Matmine koos oma rituaalidega on kõige vanem dokumenteeritud kultuurilis-sümboolne praktika: kõik inimesed on välja töötanud tehnikad surnute eest hoolitsemiseks ja nendega suhtlemiseks. Raamatu „Surnutega koos olemine“ eeldus on, et saame uurida oma elu surnutega kui kultuuridevahelist eksistentsiaalset aprioorset protsessi, millest tulenevad ajaloolise teadvuse põhivormid. Surnute eest hoolitsemine ei seisne ainult surelike säilmete sümboolses käitlemises; see viitab ka nekropoliitikale, surnute ja elavate vahelisele sotsiaalsele sidemele, mis hoiab ühiskondi koos – jagatud ruumile või polisele, kus surnuid hoitakse elavate seas. Liikudes matuserituaalidest kirjanduslike kujutiste juurde, esivanemate probleemist ellujäämistehnoloogiate ja põlvkondadevahelise suhtluse juurde, uurib Hans Ruin epistemoloogilisi, eetilisi ja ontoloogilisi dimensioone sellest, mida tähendab surnutega koos olemine. Tema fenomenoloogiline lähenemine võtmeallikatele erinevates valdkondades annab meile uue vaatenurga humanitaarteadustele tervikuna.