Rannikule liikumine vastuülekandes

2009. aasta Goethe psühhoanalüütilise stipendiumi auhinna võitja!

Irwin Hirsch, raamatu „Coasting in the Countertransference“ autor, väidab, et vastuülekande kogemust saab alati produktiivselt patsientide hüvanguks kasutada. Samas märgib ta ka, et analüütikutel pole haruldane oma vastuülekannetes „randal joosta“ ega kasuta seda kogemust ravi edenemise toetamiseks patsientide ja analüütikute seatud analüütiliste eesmärkide saavutamiseks. Ta usub, et on üsna tavaline, et analüütikud, kellel on teatav teadlikkus vastuülekande osalemise või vastastikuse tegevuse problemaatilisest aspektist, ei tee siiski midagi selle osalemise muutmiseks ja kasutavad oma teadlikkust teraapia edasiviimiseks. Selle asemel võivad analüütikud eelistada säilitada ravis seda, mis on kujunenud ehk vastastikku mugavaks tasakaaluks, võib-olla ratsionaliseerides, et patsient ei ole veel valmis tegelema võimalike häiretega, mida vastuülekande aktiivsem kasutamine võib põhjustada.

See „vabanemine“ on iseloomulik sellele, mida Hirsch peab pidevaks (ja harva käsitletavaks) konfliktiks analüütikute omakasu ja mugava tasakaalu poole püüdlemise ning patsientide analüütiliste eesmärkide saavutamiseks ideaalse tasakaalu vahel. Analüütikute omakasu võimu tunnistamine rõhutab veelgi tänapäevast vaadet tõeliselt kahe inimese psühholoogia kontseptsioonile psühhoanalüütilises praktikas. Analüütikute omakasupüüdlik mugava tasakaalu poole püüdlemine peegeldab nii analüütiku kui vigase teise tunnistamist kui ka potentsiaalset valmisolekut loobuda omakasu elementidest terapeutilise projekti suurema hüvangu nimel.