Faceworld

Oleme pikka aega pidanud nägu kõige loomulikumaks ja enesestmõistetavamaks asjaks, uskudes, et sellest saame otsekui ekraanilt lugeda oma emotsioone ja kahtlusi, viha ja rõõmu. Oleme neid kaunistanud, välja mõelnud, kujundanud, justkui oleks nägu meie isiksuse tõeline visiitkaart, meie sisemise olemuse avalik ilming.

Miski ei saaks tõest kaugemal olla. Nägu pole mitte aken, mis avaneb meie sisemisele olemusele, vaid alati olnud tehniline artefakt – konstruktsioon, mis võlgneb sama palju kunstlikkusele kui meie geneetilisele pärandile. Inimkonna algusest kuni selfide võidukäiguni kaardistab Marion Zilio näo tehnilise, majandusliku, poliitilise, juriidilise ja kunstilise valmistamise ajalugu. Tema käsitlus sellest ajaloost kulmineerub radikaalselt uue uurimisega selle kohta, mida liiga sageli hukka mõistetakse kui meie kaasaegset nartsissismi. Tegelikult, väidab Zilio, võib selfide „nartsissism” meid taasühendada nägude inimliku valmistamise sügavaimate allikatega – taasühendumine, mis oleks ka võimalus leppida oma mitteinimliku osaga.

See äärmiselt originaalne mõtisklus näo valmistamise üle on väga väärtuslik meedia ja kultuuri üliõpilastele ja teadlastele ning kõigile, keda huvitab näo laialdane tähtsus meie tänapäeva selfide ajastul.