Kingitused, mida mutt mulle andis

„Kingitused, mida mutt mulle kinkis“ on elu lahti kaevamine, enese taasavastamine pärast kaotust ja muti sünge teekonna meeldiva, sametise puudutuse otsing. See on hümn metsikutele paikadele; merele, taevale ja meelele, milles mured ja leinad hõljuvad.

Luuletused uurivad korduste tsükleid, uusi katseid, nõiaringe ja vooruslikke ringe – ikka ja jälle, ikka ja jälle, ringi ja ringi. Asjad on loodete poolt tekitatud; „kuu tõmme sinu veres“, kadunud lapse sünnipäeva iga-aastane märk, kaelas medaljonina kantava „hullumeelsuse“ tsükliline olemus.

Kaardistades keha sooned ja rajad sama kindlalt kui kuivmüürid ja välisilme maapiirkonna piirid, on see saavutatud ja kaasahaarav kogu, mis kinnitab autori kohta Suurbritannia luule keskmes.