Hea boheemlane

„On õige, et ta peaks pärast enam kui sada aastat oma sõnaõigust saama.“ John Carey, Sunday Times Kaksteist päeva enne oma kahekümne neljandat sünnipäeva, laupäeva, 12. jaanuari 1901 udusel hommikul, abiellus Ida Nettleship Augustus Johniga privaatsel tseremoonial St. Pancrase perekonnaseisuametis. Liit läks vastuollu Ida vanemate soovidega, kes püüdlesid oma vanima tütre jaoks hoopis tavapärasema kaaslase poole. Kuid Ida oli armunud Augustusesse, erakordselt magnetilisse mehesse, kes õppis samuti Slade'is ja kellest sai oma aja üks kuulsamaid kunstnikke. Ida kirjad – sõpradele, perekonnale ja Augustusele – paljastavad kirgliku, intensiivse ja vaimuka noore naise. Need räägivad skandaalist, mille ta Nettleshipi perekonnale põhjustas, ja selle tagajärgedest; valust ja reetmisest, kui abielu arenes kolmepoolseks afääriks, kui Augustus armus teise naisesse, Doreliasse; Ida tähelepanuväärsest Dorelia aktsepteerimisest, nende rasedustest ja ühisest kodusest elust; enesekindluse puudumisest, õnnest ja meeleheitest; ja leida jõudu ja julgust kompromissideks ning oma ebatavalise abieluga toimetulekuks. Ida on loomupäraselt andekas kirjanik ning just tema kirjavahetus avab tema maailma oma aja naise kohta erakordse avameelsuse, intiimsuse ja sotsiaalse intelligentsusega. Ida John suri kõigest kolmekümneaastaselt sünnitusjärgsesse palavikku pärast oma viienda poja sündi, kuid nendes elavates, naljakates ja kohati laastavalt kurbades kirjades on ta lehel jahmatavalt elus.