Surnute heraldika

19. sajandi lõpus hakkasid arheoloogid Lõuna-Portugali ja Hispaania neoliitikumi (3500–2500 eKr) haudadest avastama graveeritud kivitahvleid. Need umbes peopesa suurused, tavaliselt kiltkivist valmistatud ja geomeetriliste või harvemini zoomorfsete ja antropomorfsete mustritega tahvlid on hämmastanud terveid uurijate põlvkondi. Mida nende sümbolid tähistavad? Kuidas tahvleid valmistati? Kas neid kanti kogu inimese eluajal või tehti alles surma hetkel? Miks neid tahveleid üldse tehti?

Kasutades eklektilist valikut teoreetilisi ja metodoloogilisi vaatenurki, uurib Katina Lillios kõike, mida praegu Ibeeria graveeritud kivitahvlite kohta teatakse, ning esitab oma hoolikalt kaalutletud hüpoteese nende valmistamise ja tähenduse kohta. Pärast tahvlite valmistamise ja leviku andmete analüüsimist esitab ta veenva argumendi, et enamik Ibeeria tahvleid olid surnute genealoogilised dokumendid, mis olid piirkondlike ja kohalike grupiidentiteetide püsivad markerid. Ta väidab, et sellised dokumendid oleksid aidanud kaasa päritud sotsiaalsete erinevuste ideoloogia legitimeerimisele ja jäädvustamisele Ibeeria hilisneoliitikumis.