Polüneeslaste omamine

Alates oma esimestest kohtumistest Vaikse ookeani saarte põliselanikega kinnitasid valged eurooplased ja ameeriklased end samastavat polüneeslaste rassilise päritoluga, kuulutades neid rassiliselt peaaegu valgeteks ja spekuleerides, et nad on Vahemere või aaria päritolu. Raamatus „Polüneesialaste omamine“ analüüsib Maile Arvin seda rassiseerivat ajalugu Polüneesia, eriti Hawaii asunike kolonialismi kontekstis. Arvin väidab, et valgesuse kaudu omamise loogika annab asunike kolonialismile elu, mille kaudu nii polüneesia (koht) kui ka polüneeslased (rahvas) muutuvad valgesuse eksootilisteks, feminiseeritud kuuluvusteks. Valgesuse nägemine Polüneesia põliselanikuna andis valgetele asunikele vajaliku õigustuse Polüneesia maade ja ressursside nõudmiseks. Omanditena mõistetuna keelati ja keelatakse polüneeslastele jätkuvalt valgesusega kaasnevad privileegid. Ometi on polüneeslased neid klassifikatsioone, väiteid ja kultuurilisi representatsioone pikka aega vaidlustanud ning Arvin näitab, kuidas nende vastuseis valgete asunike loogikale ja sellest keeldumine on taaselustanud põlisrahvaste tunnustusvorme.