Queer-optimism

Uus paradigma queer-teoorias

Michael Snediker pakub väga vajaliku vastukaalu queer-teoreetilisele diskursusele, mis on pikka aega eelistanud melanhooliat, enesepurustamist, ebajärjekindlust, häbi ja surmaindu. Taastades positiivse afekti vorme, millest queer-teooria on loobunud, rõhutab Snediker, et optimism ise tuleb viia tavapärastest lootuse ja tuleviku troopidest kaugemale ning kujutleda uuesti kriitiliseks analüüsiks vajalikuna.

Emily Dickinsoni, Hart Crane'i, Jack Spiceri ja Elizabeth Bishopi luule värskete, läbinägelike ja tundlike lugemiste kaudu paljastab Snediker, et igaüks neist luuletajatest näitas üles huvi positiivsete emotsioonide kestvuse vastu. Snedikeri väitel väljendab Dickinson sama palju rõõmu ja armu kui valu ja kaotust ning Hart Crane'i "Valges hoones" olevad lugematud krüptilised naeratused on vastuolus valitsevate narratiividega Crane'i apokrüüfsetest kirjanduslikest läbikukkumistest ja lõpuks enesetapust. Snedikeri ambitsioonikas ja keerukas uurimus, mida on inspireerinud sellised mõtlejad nagu Winnicott, Deleuze ja de Man, täiendab ja seab kahtluse alla queer-teooria juhtfiguuride, sealhulgas Judith Butleri, Leo Bersani, Eve Kosofsky Sedgwicki ja Lee Edelmani loomingut.

„Queer Optimism“ muudab meie arusaama queer-armastusest ja kuuluvusest, uurides Spiceri järjestikust kokkumängu päevashow-iidoli Billy the Kidiga ning Bishopi uppunud Hart Crane'i epistolaarsete ja poeetiliste reparatsioonide kriitiliselt tähelepanuta jäetud jõudu. Seda tehes loob Snediker veenvalt uue teoreetilise optimismi valdkonna, mis oli varem põhjalikule kriitilisele uurimisele kättesaamatu, ning pakub murrangulise lähenemisviisi tänapäeva Ameerika luulele ja poeetikale.