Patud looduse vastu

Teoses „Patud looduse vastu“ uurib Zeb Tortorici seksuaalaktide eest vastutusele võtmist koloniaalajastu Uus-Hispaanias (tänapäeva Mehhiko, Guatemala, USA edelaosa ja Filipiinid), et uurida mitmeid viise, kuidas kehasid ja ihasid tekstiliselt jäädvustati ja arhiveeriti. Tuginedes enam kui kolmesaja kriminaal- ja inkvisitsioonijuhtumi dokumentidele aastatel 1530–1821, näitab Tortorici, kuidas ilmalikud ja kiriklikud kohtud kasutasid terminit „contra natura“ – „looduse vastu“ – sodoomias, zoofiilias, masturbeerimises, erootilistes religioossetes nägemustes, preestri poolt pihtimise ajal seksi ahvatlemises ja muudes „ebaloomulikus“ seksis süüdistatavate kohtumõistmiseks. Tunnistajate, süüdistatavate, koloniaalvõimude, notarite, tõlkijate ja teiste vistseraalsete reaktsioonide arhiivijäljed nendes dokumentides näitavad afekti esmast tähtsust ja selle olulisust Hispaania loodusvastaste pattude dokumenteerimisel ja reguleerimisel. Tõstes esile loogikat, mis dikteeris, milliseid kuritegusid registreeriti ja kuidas neid koloniaalarhiivi kaudu vahendati, vaatleb Tortorici Ibeeria-Atlandi ajalugu ebaloomulikkuse prisma kaudu, näidates samal ajal, kuidas arhiivid destabiliseerivad kehasid, soove ja sotsiaalseid kategooriaid, millel seksuaalsuse ajalugu põhineb.