Sonic Episteme

Teoses „The Sonic Episteme“ uurib Robin James, kuidas 21. sajandi käsitlus helist kui akustilisest resonantsist kujundab sotsiaalse maailma, isiksuse ja materiaalsuse mõisteid viisil, mis toetab valge ülemvõimu pooldavat kapitalistlikku patriarhaati. Tuginedes erinevatele valdkondadele alates filosoofiast ja heliuuringutest kuni mustanahaliste feministlike uuringute ja muusikateaduseni, näitab James, kuidas see, mida ta nimetab heliliseks epistemeemiks – helipõhiste reeglite kogumiks, mis kvalitatiivselt struktureerib sotsiaalseid praktikaid sarnaselt sellele, kuidas neoliberalism kasutab statistikat – rakendab erandite poliitikat hegemooniliste neoliberaalsete ja biopoliitiliste projektide säilitamiseks. Kui James näeb Taylor Swifti ja Spandau Balleti normcore-keskelisust helilise epistemeemi mõjul soo, rassi ja isiksuse mittenormatiivsete kontseptsioonide marginaliseerimisele, siis mustanahaliste feministlike poliitiliste ontoloogiate abil, mida ta tuvastab Beyoncé ja Rihanna muusikas, seatakse selline marginaliseerimine kahtluse alla. Kasutades heli poliitilise ontoloogia, subjektiivsuse ja võimu teoretiseerimiseks, propageerib James selliste helipraktikate edasist sõnastamist, mis väldivad panustamist süsteemsetesse domineerimissuhetesse, mida biopoliitiline neoliberalism loob ja kontrollib.