Sonic Flux

Alates Edisoni leiutatud fonograafist kuni tänapäevaste välisalvestuste ja heliinstallatsioonideni on kunstnikke köitnud valdkonnad, mille taustal muusika on end alati defineerinud: müra, vaikus ja keskkonnaheli. Christoph Cox väidab, et need helikunsti arengud on mitte ainult esteetiliselt, vaid ka filosoofiliselt olulised, paljastades heli kui pideva materiaalse voo, millele inimlik eneseväljendus panustab, kuid mis eelneb ja ületab seda. Cox näitab, kuidas filosoofid ja helikunstnikud on 20. ja 21. sajandi jooksul seda „helilist voogu“ uurinud.

John Cage'i, Maryanne Amacheri, Max Neuhausi, Christian Marclay ja paljude teiste teoste filosoofilise analüüsi kaudu aitab „Sonic Flux“ kaasa materialistliku metafüüsika arengule ja esitab väljakutse kultuuriteoorias valitsevatele seisukohtadele, pakkudes välja realistliku ja materialistliku esteetika, mis suudab arvestada mitte ainult helikunsti, vaid ka kunstilise loominguga üldiselt.