Piibli uurimine keskajal
Piibel on maailma enimloetud raamat. Alates Vana Testamendi ümberkirjutamisest kreeka keelde kuni evangeeliumide kogumiseni on Piibel alati olnud kirjandusliku ja teadusliku ülemineku seisundis. Oma klassikalises teoses "Piibli uurimine keskajal" kirjeldab Beryl Smalley piibliuurimiste korralduse, tehnika ja eesmärgi muutusi Loode-Euroopas Karolingide renessansist umbes aastani 1300. See oli periood, mil Aristotelese mõtteviisi teke inspireeris keskaegseid õpetlasi Pühakirja värske pilguga vaatama. Suur hulk keskaegseid Piibli kommentaare kinnitab, et nad tegid seda ja et nad väljendasid oma reaktsioone kirjalikult.
Keskaja ajaloolased ja kirjandusüliõpilased leiavad sellest raamatust erilist väärtust: nad õpivad süstemaatiliselt, mida varasemad teadlased on eksegeesi valdkonnas saavutanud; ja nad saavad kasutada siin kirjeldatud piiblitõlgenduse ajalugu peeglina samaaegselt toimunud sotsiaalsetele ja kultuurilistele murrangutele.
