Surnutega rääkimine

Paeluv lugu vaimudest ja nõidadest, skeptikutest ja pöördunutest 19. sajandi Ameerika teisel poolel, vaadatuna läbi Kate ja Maggie Foxi elude – õdede, kelle väidetav suhtlemine surnutega pani aluse spiritualismi liikumisele ning kelle oma lugude ümberjutustus nelikümmend aastat hiljem on siiani saladuskatte all.

1848. aasta märtsis teatasid 11- ja 14-aastased õed Kate ja Maggie Fox murelikult naabrile, et nad olid oma majas kuulnud kummalisi, tundmatuid helisid. Koputuste ja ragistuse jadast, mida noored tüdrukud tõlgendasid kui "häält sealtpoolt", sündis moodsa spiritualismi liikumine.

„Talking to the Dead“ jutustab kahe tüdruku põneva loo, kes sattusid märtsiööl vaimudega suheldes kummalisse rambivalgusesse. Mõne aasta jooksul kogunesid kümned tuhanded ameeriklased seanssidele. Sellele järgnes rahvusvaheline liikumine. Kolmkümmend aastat pärast esimesi koputusi šokeerisid õed riiki, eitades, et nad olid kunagi vaimudega ühendust võtnud. Varsti pärast seda muutsid õed taas oma lugu ja kinnitasid oma usku vaimude maailma. Weisberg jälgib lisaks Foxi õdede ja nende perekonna (sealhulgas nende salapärase Svengali-laadse õe Leahi) elule ka sotsiaalset, religioosset, majanduslikku ja poliitilist kliimat, mis oli liikumise kasvulavaks. Kuigi see on põhjalik ja kaasahaarav ülevaade USA ajaloo võimsast perioodist, on see ka uskumatu kummituslugu.

Meelelahutuslik lugemine – lugu vaimudest ja nõidadest, skeptikutest ja pöördunutest – „ Rääkides surnutega“ on täis emotsioone ja üllatusi. Samas tekitab see ka küsimusi, mida esitati 19. sajandil ja esitatakse tänapäevalgi: „Kust me teame seda, mida me teame, ja kui kindlad me oma teadmistes oleme?“