Äike Reichi kohal

1943. aastal Arktika rindele saadetud Wollenweber lendas Me110 lennukitega eskortmissioonidel ja maapealsetel rünnakutel, tulistades selle käigus alla mitu Nõukogude lennukit, mille eest talle autasustati esimese klassi Raudristi. Kui sõjaõnn pöördus Kolmanda Reichi vastu, astus Wollenweber vabatahtlikult kaitseülesannetele ja leidis end peagi surmava Me163 Komet raketihävituslennuki lendamise väljaõppel, enne kui ta üle viidi uuenduslikule „imerelvale“ – He 162 reaktiivhävitajale.

He 162 „Volksjöger” (Rahva hävitaja) pidi olema võimeline lendama Hitlerjugendi liikmete poolt, kellel oli vaid algeline lennukogemus, kuid osutus see treenimata kätes halastamatuks masinaks. Kuigi Wollenbergerist endast sai üks kogenumaid He 162 piloote, oli ta tunnistajaks brutaalsele inimohvrile, mida see ettevaatamatutele või ebaõnnelikele inimestele nõudis. Ja ühe vähese piloodina, kes on He 162-ga lahingus lennanud, lahendab ta lõpuks keerulise küsimuse, kas He 162 on kunagi liitlaste lennukit alla tulistanud.

Wollenweber kirjeldab oma sõnadega šokeerivat tõde Kolmanda Reichi viimaste meeleheitlike päevade kohta ega pelga kirjeldada õudusi, mida ta pealt nägi, ega nimetada korrumpeerunud ja saamatuid isikuid, kellega ta kokku puutus. See on ilmekalt jutustatud lugu ja oluline sisevaade mitte ainult revolutsionääri He 162-st, vaid ka Luftwaffe muutuvast saatusest – õnnelikust jahist Vene rindel kuni lõpliku lagunemiseni hävitatud kodumaa pärast.