Esteetiline teadus

Varajase Londoni Kuningliku Seltsiga seotud teadlasi on pikka aega peetud moodsa empirismi eelkäijateks, kes hülgasid renessansiaegse loodusloo sümboolsed ja moraalsed eesmärgid ning eelistasid maailma lihtsalt sellisena kujutada, nagu see tegelikult oli. Teoses „Aesthetic Science“ vaidlustab Alexander Wragge-Morley selle tõlgenduse, väites, et võtmefiguurid nagu John Ray, Robert Boyle, Nehemiah Grew, Robert Hooke ja Thomas Willis nägid looduse uurimist esteetilise projektina.

Et näidata, kuidas varauusaegsed naturalistid kujutasid ette meelelise kogemuse ja teadmiste tootmise vahelist koosmõju, uurib teos „Aesthetic Science“ Kuningliku Seltsi loodusloolisi ja anatoomilisi töid esteetilise vaatenurga kaudu. Rõhutades subjektiivse kogemuse olulisust loodusteadmiste edastamisel, pakub Wragge-Morley murrangulist ümbermõtestamist teaduslikust representatsioonist varauusajal ja toob esile esteetilise kogemuse seni tähelepanuta jäetud rolli empiiriliste teaduste ajaloos.