Nekropoliitika

Teoses „Nekropoliitika“ teoretiseerib Achille Mbembe, uue laine prantsuskeelse kriitilise teooria juht, tänapäeva maailma genealoogiat – maailma, mida vaevavad üha kasvav ebavõrdsus, militariseerimine, vaen ja terror, aga ka rassistlike, fašistlike ja natsionalistlike jõudude taastekkimine, mille eesmärk on tõrjuda ja tappa. Ta kirjeldab, kuidas demokraatia on hakanud omaks võtma oma varjukülge – seda, mida ta nimetab selle „öiseks kehaks“ –, mis põhineb kolonialismi ajendanud soovidel, hirmudel, afektidel, suhetel ja vägivallal. See nihe on õõnestanud demokraatiat, õõnestades seeläbi just neid väärtusi, õigusi ja vabadusi, mida liberaalne demokraatia rutiinselt tähistab. Selle tulemusena on sõjast saanud meie aja sakrament suveräänsuse kontseptsioonis, mis toimib kõigi riigi vaenlasteks peetavate hävitamise kaudu. Vaatamata oma süngele diagnoosile toetub Mbembe biopoliitika, sõja ja rassi teemalistele postfoucault'i debattidele ning Fanoni arusaamale hoolivusest kui jagatud haavatavusest, et uurida, kuidas võiksid teoks saada uued, humanismi ületavad inimkäsitused. Need uued käsitlused võimaldaksid meil kohata teist mitte kui välistatavat asja, vaid kui inimest, kellega koos ehitada õiglasem maailm.