Moraalse progressi evolutsioon

Teoses „Moraalse progressi evolutsioon“ taaselustavad Allen Buchanan ja Russell Powell moraalse progressi selgitamise projekti. Nad väldivad varasemate katsete vigu, toetudes laiale valikule distsipliinidele, sealhulgas moraali- ja poliitikafilosoofiale, evolutsioonibioloogiale, evolutsioonipsühholoogiale, antropoloogiale, ajaloole ja sotsioloogiale.

Nende fookuses on üks eriti oluline moraalse progressi tüüp: kaasatuse kasv. Nad töötavad välja raamistiku kaasatuse progressi selgitamiseks, et valgustada ka moraalset regressiooni – tagasipöördumist eksklusiivsete ja "hõimudele omaste" moraalsete uskumuste ja hoiakute juurde. Buchanan ja Powell väidavad, et need hõimudele omased moraalsed reaktsioonid ei ole inimloomuses evolutsiooni poolt sisse kodeeritud. Pigem on inimestel evolutsiooniliselt arenenud "adaptiivselt plastiline" võime nii kaasamiseks kui ka tõrjumiseks, olenevalt keskkonnatingimustest. Moraalne progress kaasatuse dimensioonis on võimalik, kuid ainult niivõrd, kuivõrd inimesed suudavad luua keskkonna, mis soodustab moraalse staatuse laiendamist kõigile inimestele ja isegi mõnedele loomadele. Buchanan ja Powell suhtuvad bioloogilisse evolutsiooni tõsiselt, kuid kriitilise pilguga, tunnistades samal ajal kultuuri olulist rolli keskkondade loomisel, kus moraalne progress saab toimuda. Raamat väldib nii bioloogilist kui ka kultuurilist determinismi. Erinevalt varasematest moraalse progressi teooriatest pakub nende teooria naturalistlikku selgitust, mis põhineb parimatel empiirilistel töödel, ja erinevalt varasematest teooriatest ei esita see moraalset progressi vältimatuna ega kindlates etappides toimuvana; vaid pigem tunnistab see moraalse arengu äärmiselt tingimuslikku ja habrast iseloomu.