Koji Kondo Super Mario Brosi heliriba

Koji Kondo film „Super Mario Bros.“ (1985) andis videomängumuusikale uue tähenduse. Vähem kui kolme minuti pikkuse muusikaga pani Kondo punkti piiksude ja paukude ajastule – laborikeskkonna steriilsetele saadustele –, asendades selle ajastuga, kus mänguhelid moodustasid legitiimse kunstilise väljendusvormi. Andrew Schartmann viib meid läbi erinevate välistegurite (nt 1983. aasta videomängude krahh, Nintendo turundustaktika), mis moodustasid küpse keskkonna, milles Kondo muusikalised eksperimendid said edeneda. Seejärel süveneb ta muusikasse endasse, otsides põhjuseid, miks meie südamed ikka veel tantsivad möödunud ajastu „primitiivsete“ 8-bitiste viiside saatel.

Millised muusikalised omadused on vastutavad Kondo eripärase „Mario“ kõla eest? Kuidas rõhutavad erinevad teemad Princess Peachi seenekuningriigi avarust? Ja kuidas mängu heliefektid resoneeruvad meie füüsilise maailmakogemusega? Neid ja teisi küsimusi uuritakse Kondo kompositsioonifilosoofia kaudu – filosoofia, mis mõjutas tervet videomängude heliloojate põlvkonda. Nagu Kondo ise ütles: „Meie [Nintendos] püüdsime teha midagi sellist, mida polnud kunagi varem tehtud.“ Selles raamatus näitab Schartmann oma lugejatele, kuidas Kondo ja tema meeskond mitte ainult ei saavutanud edu, vaid kuulutasid ka videomängude uue ajastu algust.