Erato

Kreeka lüürika muusa järgi nime saanud Erato ühendab dokumentaalstiilis proosajutustusi kirgliku lüürikaga, mille poolest Rees-Jones on tuntud. Siin aga, katsetades vormiga, eriti sonetiga, esitab Rees-Jones küsimusi luuletaja ja luule enda väärtuse kohta. Mis vahe on ohkel ja laulul, küsib ta ühes luuletuses? Erato teemad on mitmekülgsed, kuid keskenduvad eelkõige isiklikule kaotusele, soovile ja taastumisele maailmas, kus sõjad ja inimeste ümberasustamine on muutunud hirmutavaks normiks. Muutuste narratiivis kannab Erato poole pöördumine endas ka vigade ja kustutamise tunnet. Kuna lood ja ideed korduvad ning korduvaid kujundeid – tulekahjudest, mesilastest, lindudest – pidevalt ümber raamistatakse, palutakse meil neid uuesti mängida, ümber mõelda, ümber nimetada. Kuidas astuda välja trauma „igavesest tsüklist“? Ja kuidas leida viis valusate muutuste töötlemiseks? Siinkohal tasakaalustab Rees-Jones'i hämmeldust käimasoleva ajaloolise tragöödia ees tähelepanelik ja hoolikas tähelepanu vahetutele või mälestuskogemustele ning keha olulisusele, olgu selleks siis öösel ärkvel lamamine unetu lapsega, tagaaias puu langetamine, Pariisis jalutamine põgenike laagreid jälgides või unenäoline vestlus raadioga pommide ja droonide kasutamise kohta. „Erato“ sisaldab eleegiaid pereliikmetele ja lähedastele sõpradele, sealhulgas muljetavaldava ja liigutava pika luuletuse „IM“. Siia kuulub ka autobiograafiline „Caprice“, milles Rees-Jones uurib muusikalise enesekontrolliga „mina kritselduste segadust“ ja „keskea läbivaid teralisi, atomiseerunud emotsioone“. Läbi „Erato“ on tunda kaasahaaravat jätkuvat uudishimu, läbimõeldud küsimusi ja tõdede otsimist. Autori taust klassikas, tema süvenemine moodsasse luulesse ja sügav huvi moodsa kunsti vastu mõjutavad kõik koos selle teose olemuslikku kvaliteeti. „Erato“ on Deryn Rees-Jonesi viies luulekogu, mis on kirjutatud Serenile.