Portugali draakonid 1966–1974

Aastatel 1961–1974 pidas Portugal sõda oma Aafrika kolooniate Angola, Guinea-Bissau ja Mosambiigi säilitamise eest. Konflikti, mida ühiselt tuntakse Aafrika kampaaniatena, algupäraks on Teise maailmasõja järgne natsionalismi ja kolonialismivastane tulisus. Angola ülestõus algas 1961. aastal, millele järgnesid rahutused Guinea-Bissaus 1963. aastal ja Mosambiigis 1964. aastal.

Portugali esialgsed tegevused Angolas põhinesid jalaväe jalgsiretkedel, mida peeti parimaks meetodiks mässu vastu võitlemiseks, mitte ainult vaenlase jälitamiseks, vaid ka elanikkonnaga ühenduse hoidmiseks. Kuid Angola ulatuslikel aladel – millest suurem osa ei sobinud ratassõidukitele – oli see taktikaline lähenemine liiga vaevaline ja Portugali jaoks oli saadaolevate vägede arv piiratud. Helikopter oli võimalik lahendus, kuid see ületas Portugali rahalisi ressursse ja kaldus lendama üle piirkondade, kus oli oluline suhelda elanikkonnaga ja kindlustada nende lojaalsus.

Kui vaenlase sissid 1966. aastal otsisid Ida-Angoolas uut rindejoont, vajas Portugal jõudu, mis suudaks ühendada liikuvuse ebatasasel maastikul võimega võidelda mässuliste vastu, säilitades samal ajal tugevad sidemed elanikkonnaga.

Üks selle väljakutse adaptiivsetest lahendustest leiti minevikus: luua draakonite näol ratsaväeüksused, mis oleksid võrdselt välja õpetatud nii ratsaväe kui ka jalaväeteenistuseks, just nagu võitlesid nende ajaloolised eelkäijad. Antud juhul hõlmas adaptiivne taktika olemasolevate sõjaliste meetodite ja vahendite kohandamist traditsioonilisest ja kättesaadavast inventarist, et luua lahendus, mis keelaks Ida-Angolale mässulistele ligipääsu ja toetaks sealset elanikkonda. See lugu räägib kujutlusvõimelisest mõtlemisest, mis „vana sunniviisilise hülgamise“ asemel viis „vana ülestõusmiseni“.