Postdemokraatia pärast kriise

Teoses „Post-Democracy” (Polity, 2004) väitis Colin Crouch, et tugevate institutsioonide fassaadi taga õõnestati paljudes arenenud ühiskondades demokraatiat, selle suursündmustest said tühjad rituaalid, kuna võim läks üha enam jõukate ärieliidi ringkondade ja üha isoleerituma poliitilise klassi kätte.

Crouchi provokatiivset argumenti on hiljutised sündmused mitmes mõttes õigustanud, kuid need on toonud esile ka algse teesi mõned nõrkused ja näidanud, et olukord on täna veelgi hullem. Ülemaailmne finantsderegulatsioon, mis oli jõuka eliidi lobitöö kroonijuveel, tõi meile finantskriisi ja aitas stimuleerida ksenofoobseid liikumisi, mis ei aktsepteeri enam demokraatiat kaitsvate institutsioonide, näiteks õigusriigi põhimõtete prioriteeti. Sotsiaalmeedia esiletõus on võimaldanud käputäiel väga rikastel inimestel ja institutsioonidel suunata kodanikele tohutul hulgal sõnumeid, jättes vale mulje debatist, mis on tegelikult lavastatud väikesest arvust varjatud allikatest. Crouch hindab nende ja teiste arengute mõju oma algsele teesile, väites, et kuigi suur osa tema teesist on endiselt põhjendatud, alahindas ta institutsioonide väärtust, mis on demokraatliku korra toetamiseks eluliselt tähtsad. Ta seisab silmitsi ka populistide väljakutsega, kes näivad kordavat postdemokraatia kaebusi, kuid kelle pessimistlik nostalgia toob kaasa demokraatiavastase vihkamise, tõrjutuse ja vägivalla segu.