Väike vihmamees

Jonathan ja ta ema kirjeldavad tema autistlikku maailma. „Väike Vihmamees“ on kirjutatud Jonathani, autismi diagnoosiga lapse vaatenurgast. Stsenaarium on kirjutatud lapsetrükis ja Temple Grandini sõnul jäädvustavad lugu illustreerivad joonistused, „kuidas autismiga laps (tegelikult) mõtleb“. Jonathan räägib sellest, kuidas ta end beebina tundis („Mulle ei meeldinud, kui mind puudutati või hoiti, isegi mitte mu vanemate poolt“), kuidas talle meeldis mängida „õhuringe“ (mäng, kus ta sirutas ühe jala õhku ja tegi ringe) ning milline on tema arusaam värvidest, tapeedist, inimeste näoilmetest, sõprussuhetest ja muudest olulistest asjadest. Lihtsalt öeldes räägib „Väike Vihmamees“ lugejale, mis tunne on olla autistlik.