Poliitilised grammatikad

Kas me peame olema "rahvas", populus , et omaks võtta demokraatia ja elada rahus koos? Kui jah, siis mis on populus ? Kas see on definitsiooni järgi rahvus? Mida me täpselt rahvusluse all mõtleme?

Selles raamatus käsitleb Davide Tarizzo tänapäeva demokraatlike ja liberaalsete rahvaste probleemi – kuidas neid defineerida, kuidas selgitada nende muutumatust ajas ja kuidas eristada üht rahvast teisest. Täpsemalt väidab Tarizzo, et Jacques Lacani subjektiteooria võimaldab meil selgelt eristada isikliku identiteedi ja subjektiivsuse mõistet ning et see eristus on kriitilise tähtsusega nende rahvaste olemuse mõistmiseks, kelle rahvustunne ei põhine enesestmõistetaval identiteedil ega eelnevalt eksisteerinud kultuurilisel või etnilisel homogeensusel indiviidide vahel. Arendades argumenti tänapäeva rahvaste sünni ja tõusu kohta, mis tugineb näidetena Ameerika Ühendriikide 1776. aasta iseseisvusdeklaratsioonile ja Prantsuse 1789. aasta inim- ja kodanikuõiguste deklaratsioonile, tutvustab Tarizzo mõistet "poliitiline grammatika" – fraas, mis tähistab poliitilise subjektifikatsiooni tingimusi, mis võimaldavad esilekerkiva "meie" hääldamist. Tarizzo väidab, et demokraatia õitseb siis, kui subjektiivsuse ja identiteedi vaheline avaus säilib. Ja tegelikult, nagu ta veenvalt demonstreerib, võib olenevalt toimivast poliitilisest grammatikast demokraatiat produktiivselt tajuda kui lõputut taastumisprotsessi selge rahvusliku identiteedi puudumisest.