Surm ja varauusaegne inglanna

See uurimus uurib naiste surmakogemust varauusaegses Inglismaal. Jälgides soorolli puudutavaid hoiakuid surmajuhtumi kaudu, aitab see meil paremini mõista tolleaegse naiselikkuse konstruktsiooni. Becker illustreerib, kuidas suremine võis olla positiivne sündmus nii naise kui ka tema leinajate jaoks, arvestades, kuidas see võimaldas tal end defineerida, võimendada ja ülendada. Raamatu esimene osa annab kultuurilise ja ajaloolise ülevaate surmast varauusaegses Inglismaal, uurides vahendeid, mille abil inimsuremuse vastu astuti, ning kuidas surmahirmu ja suremist sai kasutada ühiskonna kommete toetamiseks. Becker uurib eriti naiste surmakogemust ja seda, kuidas naised kasutasid surmavoodit võimuallikana, kust anda surmajärgseid emaõnnistusi või jätta juhiseid ja nõuandeid oma ellujäänutele. Uurimuse teine ​​osa vaatleb „häid” ja „halbu” naiste surmajuhtumeid. Autor arutleb surmajuhtumite kajastamise motivatsiooni ja selliste jutustuste tõepärasuse üle ning toob esile viise, kuidas neid sai kasutada religioossetel, poliitilistel ja patriarhaalsetel eesmärkidel. Raamatu kolmas osa käsitleb seda, kuidas surm võis paradoksaalsel kombel naise vabastada. Selles osas hindab Becker naiste osalemisvõimalusi suremis- ja postuumsetes rituaalides, sealhulgas matuseriitustes ja -jutlustes, mälestus- ja autobiograafilistes teostes ning kirjanduslikes pärandites. Kuigi surevate naiste jutustused toetasid suures osas eksisteerinud patriarhaati, võimaldas suremise kogemus mõnel naisel end väljendada, kasutades väljakujunenud meeste diskursust. See väljendusvõimalus koos surmavoodi võimuga on käesoleva uuringu keskmes.