Bauhausi kudumise teooria

Saksamaal asuvat Bauhausi koolkonda on juba ammu mõistetud selle asutaja ja direktori Walter Gropiuse ning seal õpetanud tuntud kunstnike, näiteks Wassily Kandinsky ja Löszli Moholy-Nagy, kirjutiste kaudu. Palju vähem tuntakse kooli kudumistöökoja naiste tekste. Teoses „Bauhausi kudumisteooria“ avastab T'ai Smith Bauhausi kudujate töös kirjanikena uue tähenduse.

Värvilistest ekspressionistlikest seinavaipadest kuni helikindlate ja valgustpeegeldavate kangaste leiutamiseni mõjutasid töökoja uuenduslikud loomingud modernistlikku kudumisteooriat. Bauhausi kudujate, sealhulgas Anni Albersi, Gunta Stüzli ja Otti Bergeri kirjutiste esimeses hoolikas uurimises kirjeldab Smith üksikasjalikult, kuidas need naised seadsid kahtluse alla eeldused oma käsitöö naiseliku olemuse kohta. Smith väidab, et teiste distsipliinide, näiteks maalikunsti, arhitektuuri ja fotograafia sõnavara rakendades seisid kudujad vastu modernistlikule mõtlemisele erinevate meediumite kohta. Seinavaipade ja funktsionaalsete tekstiilide tekstide analüüsimisel tuleb päevavalgele nende naiste oluline roll 20. sajandi meediumide üle peetud aruteludes ja Bauhausi nüansirikas ajalugu.

Bauhausi kudumisteooria käsitleb osavalt Bauhausi kudumistöökoda kooli teoreetilise uurimistöö keskpunktina. Pannes küsimused kunstimaailma väärtuse ja legitiimsuse kehtestamise kohta dialoogi modernismi piiridega, seab Smith kahtluse alla veendumuse, et käsitöö on käsitsi ja tehniline, kuid mitte kunagi intellektuaalne kunst.