Maagia, teadus ja impeerium postkoloniaalses kirjanduses

See raamat uurib viise, kuidas tänapäeva Briti ja Briti postkoloniaalsed kirjanikud impeeriumijärgsel ajastul loovad seoseid maagia (siin defineeritud kui renessansiaegne hermeetiline filosoofia) ja teaduse vahel. Kirjanikud nagu Tom Stoppard, Zadie Smith ja Margaret Atwood kritiseerivad nii impeeriumiteadust ehk impeeriumi teenistuses olevat teadust kui ka seda, mida Renk nimetab "imperaalseks teaduseks", mis on ratsionaalse teaduse moonutus, mis eitab reaalsuse terviklikkust ja väidab, et loodust saab ja tuleks vallutada. Hoiatades impeeriumiteaduse ohtude eest, taastavad need kirjanikud seose maagia ja teaduse vahel, uurides teadusliku mõtlemise olulisi muutusi läbi sajandite. Nad mõtisklevad Koperniku revolutsiooni ja maagia ning teaduse ajaloolise lõhe üle, uurivad darvinismi, kaaluvad viktoriaanliku teaduse ja pseudoteaduse suhet, analüüsivad 20. sajandi määramatuse teooriaid, lükkavad tagasi bio-/geneetilise inseneriteaduse, nõuavad uut lähenemisviisi teadusele, mis taasühendab teaduse ja kunsti, ning püüavad lõpuks impeeriumiajastule lõpu teha. Kokkuvõttes loovad need kirjanikud uue diskursuse, mis ühendab teaduse kunstiga ning rõhutab terviklikku filosoofiat – vaadet, mida jagavad nii hermeetiline filosoofia kui ka hiljutised teadusteooriad, näiteks kaose- või keerukusteooria. Lisaks hiljutistele raamatutele, mis keskenduvad kaasaegse kirjanduse ja teaduse vahelistele suhetele, keskendub see teos kaasaegse Briti kirjanduse teaduskriitikale ja viisidele, kuidas postkoloniaalne kirjandus käsitleb maagia, teaduse ja impeeriumi vahelisi suhteid.