Ootan Buddy'd

1970. aastate lõpus ja 1980. aastate alguses sai Briti bluusifännist Alan Harperist Atlandi-ülene palverändur Chicagosse. „Ma olen tulnud siia bluusi kuulama,“ ütles ta lennujaamas Ameerika tolliametnikule ja ta kuulaski – muusikat selle paljudes stiilides ning mehi ja naisi, kes seda linna muutuvas bluusimaastikul elasid. Harperi kõneosavuses memuaaris manatakse esile selliste meeste nagu suupillivirtuoos Big Walter Horton ja pianist Sunnyland Slim suitsused redutsid. Lavalt köögilaudadele ja 1973. aasta Eldorado istmele liikudes kuulab Harper esinejaid ja teisi, kes meenutavad mälestusi saavutatud võitudest ja igaveseks kaotatud võimalustest, sügavatest valuallikatest ja kõrgelennulistest inspiratsioonilendudest. Harper jäädvustab ka muutuste aega, mil tempokas, valgesõbralik bluus varjutas eelnevat ja vanad lõunaosariikides sündinud mustanahalised muusikud astusid viimast korda õukonda enne, kui kõike vallutav noorte kitarriässade põlvkond kesksele kohale asus.