Arstid ja ravitsejad

Me arvame, et teame, mida ravitsejad teevad: nad tuginevad patsientide irratsionaalsetele uskumustele ja kohtlevad neid „sümboolsel” viisil. Kui nad tulemusi saavutavad, on see tänu nende kuulamisvõimele, mitte kliinilisele mõjule. Samal ajal arvame, et teame ka, mis on tänapäeva meditsiin: väga tehniline ja ratsionaalne protsess, mis aga patsiente peaaegu üldse ei kuula.

Selles raamatus väidavad etnopsühhiaater Tobie Nathan ja filosoof Isabelle Stengers, et see traditsioonilise ja tänapäevase meditsiini vahel levinud vastandus on eksitav. Nad näitavad hoopis, et ravitsejad on huvitavad just seetõttu, et nad ei kuula patsiente, kasutades diagnoosimise asemel ennustamise tehnikaid. Ravitsejad loovad ehtsaid terapeutilisi strateegiaid, tuvastades sümptomite päritolu välistes jõududes, mis asuvad väljaspool kannataja meelt. Tänapäeva meditsiini iseloomustab aga pigem empirism kui ratsionaalsus. See, mis näib olevat ratsionaalsuse poole püüdlemine, on lõppkokkuvõttes vaid vahend teiste ravimeetodite kõrvalejätmiseks ja välistamiseks.

Hägustades traditsiooniliste ja tänapäevaste praktikate piire ning toetudes vaatenurkadele üle kogu maailma, julgustab see etnopsühhiaatriline manifest meid mõtlema haigustest radikaalselt uutmoodi, seades kahtluse alla üldtunnustatud arusaamad kannataja ja sümptomi vahelisest seosest.