Lahing Lääne-Saharas: õhusõda viimase Aafrika koloonia pärast

Endine Hispaania Sahara koloonia koges 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses koloniaalvõimude valitsemise ajal sageli hõimude ja etniliste mässude puhanguid. Selle ulatus ja vahemaad dikteerisid sisuliselt õhujõudude kasutamise vastuseks. Kuigi enamik neist sündmustest ei äratanud ingliskeelses meedias peaaegu mingit tähelepanu, said Hispaania koloniaalvõimude ulatuslikud operatsioonid 1950. aastate lõpus tähelepanuväärseks vähemalt kuulsa Messerschmitt Bf.109 viimase lahingupaigutuse poolest.

Pärast Hispaania lahkumist Hispaania Saharast 1975. aastal puhkes suur sõda, kui POLISARIO rinde organiseeritud Sahara natsionalistid alustasid partisanisõda riigi põhjaosa turvamiseks paigutatud Maroko relvajõudude ja lõunaosas paiknevate Mauritaania vägede vastu.

Sellele perioodile iseloomulikult tõlgendati POLISARIO mässu läänes sageli ekslikult kui „Nõukogude mõjutustega“ tegevust, kuigi mässulised ei kohandanud oma operatsioonide ja taktikate jaoks kunagi mingeid sellega seotud raamistikke, näiteks Mao Zedongi omasid. Vastupidi, kuigi Alžeeria vähemalt talus nende baase oma pinnal, toetas mässulisi peamiselt Liibüa, mis võimaldas neil lõpuks veidi rohkem kui aasta hiljem Mauritaania sõjaväe alistada. Koos POLISARIO haarangutega sügaval Mauritaanias ajendas see Prantsusmaad algatama piiratud sõjalise sekkumise toetuseks. Kuigi taktikaliselt edukas, osutus see ebapiisavaks: Mauritaania taganes 1979. aastal pärast rahulepingu allkirjastamist.

Maroko jätkas aastatel 1979 ja 1980 mitmeid kibedaid sõjakäiku, kuni kasvavad kulud ja kaotused ajendasid valitsust välja töötama täiesti uue strateegia. Ulatuslike savikindlustuste ehitamine aeglustas sõja lõpuks madala intensiivsusega sõjaks, mida vaid aeg-ajalt katkestasid mässuliste katsed saavutada vähemalt kohalikku edu. Kui mõlemad pooled mõistsid, et relvastatud konflikti kaudu pole lahendus võimalik, allkirjastati 1991. aastal relvarahu leping. See konflikt on aga siiani lahendamata: see nihkus lihtsalt tsiviilvastupanuks.

Sõjapidamine Lääne-Saharas on mitmes mõttes saanud eeskujuks tänapäeva mässuvastastele pingutustele Aafrikas ja mujal. Seda konflikti on ekslikult kuulutatud osaks suuremast välisest konfliktist – külmast sõjast; seoses mässu kontseptsiooniga, kus motoriseeritud jõud rakendavad sageli suurejoonelisi tabamus-ja-põgene rünnakuid; ja seoses tavapärase sõjaväe reageerimisega muldvallide ja õhujõudude kombinatsiooniga.

Rohkem kui 100 foto, tosina kaardi ja 18 värviprofiiliga illustreeritud raamat „Showdown in Western Sahara“ pakub põneva uurimuse selle konflikti sõjalistest aspektidest, sõjapidamisstrateegiatest, taktikast ja kogemustest erinevate relvasüsteemidega.