Kolm näidendit

Need verstapostid tänapäeva teatris näitavad ühemõtteliselt Gombrowiczi tähtsust absurditeatri kaastöölise ja eelkäijana. Gombrowicz ammutab inspiratsiooni süngetest ja õõnestavatest muinasjuttudest, unenägudest ja vaimukast paroodiast, et seista vastu isikliku identiteedi ja olemasolevate väärtussüsteemide kokkuvarisemise teemadele.

Printsess Ivona, mille esmaesitlus toimus 1938. aastal, toimub düsfunktsionaalse kuningliku õukonna taustal. Ivona, ebaatraktiivne ja apaatne neiu, satub õukonna intriigide keerisesse, mille ohvriks ta lõpuks langeb. Ta on ainus inimene, kes käitub kogu etenduse vältel järjepidevalt, saades seeläbi kummalisel kombel stabiilseks punktiks, kust õukonna absurdset ja mõttetut käitumist sellisena näha saab.

1946. aastal kirjutatud teos „Abielu“ uurib unenäotehnika abil reaalsuse ja kujutlusvõime muutuvat suhet. Henry, noor sõdur Teise maailmasõja ajal, näeb unenägu, milles osalevad tema vanemad, kallim ja parim sõber. Henry kujutlusvõime omistab unenäo osatäitjatele mitu rolli – isa ja kuningas, ema ja kuninganna, teener ja printsess, sõber ja õukondlane. Tegelaskujude muutused valgustavad, kuidas inimese iseloomu ja suhteid teistega määrab täielikult teiste individuaalne taju.

1967. aastal kirjutatud operett on teravmeelne paroodia keerulisest operetivormist, mis ühendab isikliku identiteedi teema kapitalistliku ja marksistliku ühiskonna kõrvutamisega, tehes mõlema üle nalja. Süžee hõlmab materialistlikku krahvi, salaja tegutsevat marksismirevolutsionääri, alasti naist ning mitmesuguseid õukondlasi ja taskuvargaid. Kogu sära, glamuur ja sära on iseloomulikud parimatele Viini operettidele.