Järelelu prügina

Rushika Wicki luuletused on nii vormiliselt kui ka sisult suure kujutlusvõimega teosed. Selle kogu ülevoolavas avaluuletuses „Peiduva kunstniku päevikud“ on ta kordamööda president, Matisse, armastuskiri, ilm, mäger; „katse on piiritu / nagu uue alamliigi /hiiglasliku kalmaari / kujutlusvõime / mõõtmatu ja geniaalne, / selle omanikku tajutakse delikatessina.“ See on luuletus, mis näib olevat omamoodi manifest kogu raamatule, mis tundub luulena, milles on nii palju energiat, et see on hakanud vabanema tavapärastest teema ja vormi piirangutest. Kuid erinevalt nii paljudest eksperimentaalsest luulest kaasatakse lugeja kaasa ja julgustatakse tundma tuult oma juustes. Tegelased ilmuvad – Camille Claudel, Michael Knight, Lady Chatterley –, et siis, kui nende töö on tehtud, taas ühes reas kaduda. Poeetilised vormid tutvustatakse vaid selleks, et need laiali lendaksid, sõnad hajuvad üle lehe nagu värvipritsmed, tähed haihtuvad, et paljastada sügavamaid tõdesid. Need luuletused on nii täis elu, isegi kui nad tunnistavad karme reaalsusi, mis on elule ohtlikud – ka surma väga reaalset kohalolekut. Ja kõik on siin. Ja prügi on kõikjal. Ja tuul puhub seda ja meid. See on joovastav!

„Rushika Wicki debüütkogu luuletused on nagu väikesed ajapommid, mis on täis šokeerivaid ja kauneid tõdesid selle kohta, kuidas me elame, mida ja keda me armastame, kuidas me sureme. Need tunduvad sageli justkui tõlgitud salapärasest keelest või edastatud sosinal – nende kujundid on nii rikkalikud, kummalised ja kokkusurutud –, kuid alati hetkes ja vastanduvad tavapärasele lüürikale ja vormile. Ta läheneb oma teemadele kohtuekspertiisi pilgu ja osava skalpelliga, jõudes elutähtsa tuumani.“

- Tamar Yoseloff