
Antony Gormley skulptuurist
Antony Gormley on ebatavaliselt populaarne skulptor – tuntud peamiselt oma teose „Põhja ingel“ (1998) poolest, mis on Suurbritannia rahvuslik maamärk –, keda peetakse ka üheks intellektuaalselt väljakutsuvamaks rahvusvaheliselt tegutsevaks kunstnikuks. Ta on pälvinud arheoloogia ja antropoloogia eksperdina juurutamise nii Aasia ja budistlikesse traditsioonidesse kui ka lääne skulptuuriajaloosse, mis tema arvates jõudis Rodiniga ühisele teele. See on esimene raamat, mis keskendub Gormley mõtetele skulptuurist, asetades tema karjääri ja kunstifilosoofia seosesse selle ajalooga.
Raamat on temaatiliselt üles ehitatud nelja peatüki vahel: esimene uurib Gormley mõtteid kehast, ajast ja ruumist seoses tema oluliste teostega, sealhulgas „Euroopa väli“ (1993) ja „Still Standing“ (2011), mis on Gormley ümberehitus Peterburi Ermitaaži klassikalistes ruumides. Teine peatükk, „Skulptorid“, esitati esmakordselt viie loengu sarjana BBC-le; igas peatükis arutleb Gormley skulptuuri üle, mida ta peab loominguliselt väga oluliseks: Epsteini „Kivipuur“ (1913–1915), Brancusi „Lõputu sammas“ (1935–38), Giacometti „Place“ (1948–49), Joseph Beuysi „Hädaolukord“ (1985) ja Richard Serra „Aja küsimus“ (2005). Kolmandas peatükis kirjeldab Gormley budistliku ja džainistliku skulptuuri mõju oma tööle ja ideedele ning neljas tutvustab kunstniku uusimaid skulptuure.
