Dr. Strangelove ehk kuidas ma õppisin muretsemise lõpetama ja pommi armastama
Stanley Kubricku film „Dr. Strangelove ehk kuidas ma õppisin muretsemise lõpetama ja pommi armastama” (1964) on tuumaajastu parim film. Peter Kramer analüüsib filmi põhistseene ja keerulist tootmislugu, tuues esile olulisi teemasid, nagu Strangelove'i natsiminevik ja filmi tihe seos reaalse tuumastrateegia ja -poliitikaga.
