The Harm in Hate Speech

Igal liberaalsel demokraatial on vihakõne vastased seadused või koodeksid – välja arvatud Ameerika Ühendriigid. Konstitutsioonialaste arvates rikub vihakõne reguleerimine esimest konstitutsioonimuudatust ja kahjustab vaba ühiskonda. Selle absolutistliku vaate vastu vaidleb Jeremy Waldron jõuliselt, et vihakõnet tuleks reguleerida osana meie pühendumusest inimväärikusele ning haavatavate vähemuste kaasamisele ja austamisele.

Näiteks usujuhi terroristina kujutamine ajalehekoomiksis ei ole Waldroni sõnul sama mis laimav rünnak grupi väärikuse vastu ning see jääb seaduse reguleerimisalast välja. Kuid vähemusgrupi laimamine vihakõne kaudu õõnestab avalikku hüve, mida saab ja tuleks kaitsta: kõigi liikmete ühiskonda kaasamise põhilist tagatist. Sotsiaalne keskkond, mida saastavad homovastased lendlehed, natsiplakatid ja põlevad ristid, saadab sellise vihkamise sihtmärkidele kaudse sõnumi: teie turvalisus on ebakindel ja kodust lahkudes võite oodata alandust ja diskrimineerimist.

Sõnavabaduse pooldajad kiitlevad rassistlike ütluste põlgamisega, kuid kaitsevad surmani nende õigust seda öelda. Waldron peab seda intellektuaalse vastupidavuse rõhutamist ekslikuks ja osutab hoopis ohule, mida vihakõne kujutab endast vähemuste liikmete elule, väärikusele ja mainele. Leides oma seisukohale toetust valgustusajastu filosoofide seas, palub Waldron meil vihakõne tõsiste tagajärgede üle peetavates debattides minna kaugemale Ameerika põlve otsas valitsevast erakordsusest.