Ma soovin, et ma poleks seda öelnud

Sellest ajast peale, kui proua Malaprop 1775. aastal esimest korda lavale astus ja härrasmeest kui „viisakuse ananassi“, on mõned kuulsad tegelased saanud tuntuks pigem oma keelevääratuste kui tahtlikult öeldud sõnade poolest. Eelkõige on mitmete saatejuhtide, sporditegelaste ja poliitikute karjääri hakanud iseloomustama nende verbaalsed apsakad. Endist USA asepresidenti Dan Quayle'i mäletatakse üksnes selliste kahetsusväärsete märkuste poolest nagu „Vabariiklased mõistavad ema ja lapse vahelise sideme olulisust“. Walesi loodusteadlane Iolo Williams ajas Twitteri raevu, kui ta saates „Springwatch 2016“ sukelduvatest merelindudest rääkides küsis naislooduskaitsjalt: „Kas see on kõige sügavam seks, mis teil kunagi olnud on?“ Isegi lugupeetud spordireporterit Harry Carpenterit kummitas ilmselt igaveseks tema pealtnäha süütu kommentaar 1977. aasta paadivõistluse lõpus: „Ah, kas pole tore? Cambridge'i presidendi naine suudleb Oxfordi meeskonna tüürimeest.“

„Soovin, et ma poleks seda öelnud” on kogumik enam kui 3000 suulisest ja kirjalikust apsakast – sealhulgas tahtmatud kahesõnalised väljendid, udused, segased metafoorid, malapropismid, jahmatavad märkused, ekslikud viktoriinivastused, piinlikud ajalehetrükivead ning võõrkeelsed sildid ja teated, mis on tõlkes kahjuks kaduma läinud.