Õiglus kui tõlge

White laiendab oma teoses „Kui sõnad kaotavad oma tähenduse“ esitatud arusaama Ameerika Ühendriikide õigusest kui konstitutiivsest retoorikast, mis kujundab Ameerika õiguskultuuri, ning küsib, kuidas ameeriklased saavad ja peaksid seda kultuuri ja selle loodud tekste kritiseerima. Kohtuliku arvamuse hea või halva olemuse kindlaksmääramisel uurib ta kultuurikriitika võimalikkust, kontseptuaalse keele olemust, majandusliku ja õigusliku diskursuse iseloomu ning kriitilise ja analüütilise kirjutamise suhtes asjakohaseid ootusi. White kasutab oma ainulaadset lähenemisviisi, analüüsides Ameerika Ühendriikide põhiseaduse neljanda muudatusega seotud üksikjuhtumeid ja demonstreerib, kuidas kohtunik tõlgendab fakte ja õigustraditsiooni, luues teksti, mis loob oma lugejatega poliitilise ja eetilise kogukonna.

„White on andnud meile mitte ainult uudse vastuse traditsioonilistele õigusteaduslikele küsimustele, vaid ka uue viisi kohtuotsuste lugemiseks ja hindamiseks ning seega uue arusaama vabadusest, mida need jätkuvalt kaitsevad.“ – Robin West, Times Literary Supplement

„James Boyd White tuleks Ülemkohtu liikmeks nomineerida ainuüksi selle raamatu põhjal... „Õiglus kui tõlge“ on oluline filosoofiateos, kuid see on kirjutatud selges ja sõbralikus stiilis, mis ei nõua filosoofiaalast tausta. See muudab teie arusaama õigusest.“ – Henry Cohen, Federal Bar News & Journal

„White kutsub meid tõusma kõrgemale sageli tuimestavast ja süngest keelest, milles meile õpetatakse professionaalselt kirjutama... On raske ette kujutada, et midagi oleks võrreldav White'i väljakutse selge ja kõneosava väljendusrikkusega. Tema proosa näiliselt pingutuseta graatsia edastab keerulisi mõtteid petliku lihtsusega.“ – Elizabeth Mertz, Yale'i õigusteaduse ja humanitaarteaduste ajakiri

„ Õiglus kui tõlge “ pakub sarnaselt White'i varasemale loomingule värskendava meeldetuletuse, et humanitaarteadused võivad hoolimata hiljutisest kriitikast olla humaansed.“ – Kenneth L. Karst, Michigan Law Review