Hilisõhtul

Ursula K. Le Guini uusim luulekogu „Late in the Day“ otsib tähendust pidevalt ühendatud maailmas. Osaliselt meenutades Neruda „Oode tavalistele asjadele“ ja Mary Oliveri poeetilisi loodusjuhendeid, annab Le Guin hääle objektidele, mis ei pruugi küll inimkeelt rääkida, kuid suhtlevad meiega siiski maa aastaaegade rütmide, minuti ja avaruse, tavalise ja mütoloogilise kaudu.

Nagu Le Guin ise ütleb: „teadus selgitab, luule implikeerib.“ Seega implikeerib see haarav ja õrn kogu meid (parimas mõttes) igapäevaste objektide ja sündmuste subjektiivsusse. Petlikult lihtsa vormiga luuletused kutsuvad nii sügavuti sukelduma kui ka astuma väljapoole iseennast ja oma tavalisi narratiive. Lugejatena ilmume välja värskendununa, olles piilunud kultuuriliste konstruktsioonide alla paratamatult müstilise ja elementaarse poole, olenemata kellaajast.

Luuletusi täiendavad kaks lühikest esseed: „Sügav imetlus“ ja „Vorm, vabavärss, vabavorm: mõned mõtted“.

2014. aastal andis Riiklik Raamatufond Le Guinile elutööauhinnaks medali silmapaistva panuse eest Ameerika kirjandusse. Tema kuulus tänukõne, milles kritiseeriti Amazoni kui "kasumikütt" ja kiitis tema kaasautoreid fantaasia- ja ulmekirjanduses, on lisatud järelsõnana väljaandes "Late in the Day".