Kadunud arvatakse olevat tapetud: õnnetusjuhtumite poliitika ja kadunud isikute uurimise ja päringute teenistus 1939–1952

Teise maailmasõja algusaastatel selgus peagi, et RAF-i lennumeeskondade kadunud ja arvatavasti tapetud säilmete otsingusüsteem oli täiesti ebapiisav. Selle probleemi lahendamiseks loodi 1941. aastal õhuministeeriumi kadunud isikute uurimise osakond (MRS). See kogus ja analüüsis luureandmeid paljudest ametlikest, mitteametlikest ja salajastest allikatest, et teha kindlaks kadunud lennumeeskondade saatus, kasutades kohtuekspertiisi või poolkohtuekspertiisi, et tuvastada salajaste kanalite kaudu edasi antud isiklikke asju või Suurbritannia kallastele uhutud surnukehi.

1944. aastal saadeti Prantsusmaale MRS-i väike neljateistkümnest mehest koosnev meeskond kadunud mehi otsima. Kuna kadunud oli 42 000 meest, oli nende saavutuste hulk piiratud, kuigi Prantsuse vastupanuliikumise kontaktide kaudu tehti palju kasulikku tööd. Raamat selgitab, miks mehed sellele tööle vabatahtlikult pakkusid end ja miks nad nii kaua sellise jubeda ülesande kallal töötasid. Nad seisid silmitsi raskustega maastiku ja kliimaga, alates polaarjoonest kuni Birma ja Saksamaa džungliteni, teadmata, kas kohalikud elanikud on sõbralikud või vaenulikud.

Raamat selgitab ka, kuidas jälgida RAF-i liikmeid nii personali- kui ka operatiivdokumentide kaudu, kus neid andmeid hoitakse ja kuidas neile ligi pääseda.