Kohalolu, I köide

Meie mina, teadlik kohalolu, ei tunne vastupanu ühelegi ilmumisele ja on sellisena õnn ise; nagu toa tühjus, ei saa seda häirida ja seetõttu on see rahu ise; nagu see leht, on see intiimselt üks kõigega, mis sellel paistab, ja on seega armastus ise; ja nagu vesi, mida laine kuju ei mõjuta, on see vabadus.