Anglikaanluse lubadus

Anglikaanlus on üks suurimaid ja laialdasemalt levinud religioosseid traditsioone. See, kuidas see selle staatuse saavutas, on täis irooniat ja konflikte. Anglikaanluse juured peituvad Inglismaa kirikus, mis on siiani selle suurim haru ja vaieldamatult ka määrav keskus.

Kuid enamik anglikaane elab nüüd Sahara-taguses Aafrikas ja nende peamine keel ei ole inglise keel. Arvestades anglikaanluse juuri ja selle integreerumist Briti kolonialismi, tundub selle kristluse haru laienemine hämmastav. Lisaks näib anglikaanide omavaheline konflikt alates kolonialismi lõpust lõhkunud anglikaani elu kangast. Tundub problemaatiline, kas see traditsioon ja seda esindavad kirikud jäävad puutumata.

Vaadates kirikut piibelliku lubaduse teema läbi, ei püüa see raamat pakkuda ei kurtmist räbaldunud traditsiooni pärast ega pealiskaudset lootust laieneva traditsiooni kohta. See käsitleb anglikaani ajaloo põhifaase, millest igaühel on selged kavatsused, alates Inglise rahvusliku elu kindlustamisest kuni misjonini ja kontekstuaalsete juurte leidmiseni erinevates kohtades. Eitamata, et pidev vaidlus anglikaani usu ja praktika õige vormi üle on muutunud keskseks, toob raamat esile anglikaanide seas uue konsensuse tekkimise, mis keskendub rohujuuretasandi algatusele ja innovatsioonile, luues mitteametlikke koostöömudeleid, mis suudavad kontekstist üle saada ja lahknevustest mööda vaadata.