Ülestõusmine ja vastuvõtt varakristluses

See raamat pakub originaalse tõlgenduse kristluse kõige fundamentaalsema väite – Jeesuse ülestõusmise – päritolust ja varasest vastuvõtust. Richard Miller väidab, et varased kristlased ei pidanud Uue Testamendi jutustusi Jeesuse ülestõusmisest sõnasõnalisteks ega ajaloolisteks, vaid pigem pidasid seda narratiivi jumaliku tõlke troopi näiteks, mis on levinud hellenistlikus ja Rooma müütilises traditsioonis. Milleri sõnul mõistsid varased kristlased selle raamistiku põhjal ülestõusmislugu pigem fiktiivse kui ajaloolise olemusega. Tõmmates seoseid evangeeliumide ning Vana-Kreeka ja Rooma kirjanduse vahel, esitab Miller argumendi, et Kristuse ülestõusmise ja taevamineku jutustustes kasutati ulatuslikku ja eksimatut struktuurilist ja sümboolset keelt, mis on ühine Vahemere "tõlkefaabulatele", mis on eelkõige Heraklese ja Romuluse arhetüüpsetest müütidest pärinevad jutustusmustrid. Oma argumendi käigus rakendab autor kriitilist vaatenurka evangeeliumide lugude referentsiaalsele ja mimeetilisele olemusele ning pakub välja, et "tõlkefaabula" troopi kohandamine Jeesuse ülestõusmise jutustustele ülendas ta hellenistliku ja Rooma maailma kangelaste, pooljumalate ja keisrite tasemele. Milleri väidetel on oluline mõju Uue Testamendi uurimisele ning need tekitavad arutelu varakristluse ja klassikaliste uuringute uurijate seas.