Revolutsioon ja pettumus

2011. aastal alanud Araabia revolutsioonid sütitasid taas huvi teooria ja praktika küsimuse vastu, andes sellele põletava poliitilise pakilisuse. Raamatus „Revolutsioon ja pettumus“ kirjeldab Fadi A. Bardawil meie oleviku jaoks uuesti, kuidas varasem revolutsionääride põlvkond, 1960. aastate Araabia Uusvasakpoolsed, sellele küsimusele vastasid. Bardawil kaevab välja marksistliku organisatsiooni Sotsialistlik Liibanon ja selle peamise teoreetiku Waddah Charara ammu kadunud arhiivi, kes sõnastasid oma poliitilises praktikas vastuseid revolutsionääride ees seisvatele põhiküsimustele kogu maailmas: intellektuaalid kui revolutsioonilise teooria vektorid; poliitilised organisatsioonid kui teooria ja praktika vahendajad; ning mittemantsipatoorsed kiindumused kui revolutsioonilise praktika takistused. Tuginedes ajaloolistele ja etnograafilistele meetoditele ning liikudes kaugemale marksistliku mõtte tuttavatest retseptsiooninarratiividest postkoloniaalses perioodis, tegeleb Bardawil „teoreetilise välitööga“, mis analüüsib, kuidas teooria võrgutab intellektuaale, arendab tundlikkust ja autoriseerib poliitilist praktikat. Läbivalt rõhutab Bardawil araabia intellektuaalsete traditsioonide ning lääne kriitilise ja postkoloniaalse teooria vahelisi resonantse ja pingeid, asetades nende traditsioonide intellektuaalid osavalt väga vajaliku vestluse keskmesse.