Suusatamine säravale avamaale

Esimene naine, kes suusatas üksinda lõunapoolusele, räägib loo sellest, mida sinna jõudmiseks vaja oli

Kodus Norras on jõululaupäeva kell kaheksa, aga ees, Amundsen-Scotti baasis, mis on tundide kaupa nähtav olnud, on juba jõulupüha varahommik, kui Liv Arnesen pärast viiekümne päevaga üksinda suusatamist 745 miili läbimist lõpuks kohale jõuab. Ta oli unistanud lõunapoolusest suurema osa oma neljakümnest ühest eluaastast ja nüüd, isegi rõõmustades eesmärgi saavutamise üle 1994. aasta detsembris, peab ta endalt küsima: miks see nii kaua aega võttis? Raamatus „Suusatades eredale maastikule“ kirjeldab Arnesen kurnavat ja erutavat kogemust olla esimene teadaolev naine, kes suusatas toetuseta lõunapoolusele. Ta vastab ka omaenda küsimusele, raamides oma ajaloolise ekspeditsiooni kirjeldust pikaajalise võitlusega, et leida vabadus ja enesekindlus oma unistuste järgimiseks tundmatule territooriumile.

Alates lapsepõlvest Norras kuni aastaaegadeni, mil ta töötas giidina Svalbardil, Põhja-Jäämeres asuval Norra saarestikus, armastas Arnesen külma ning tema memuaarid peegeldavad teadmisi ja kirge Arktika ja Antarktika uurimise vastu, mis kasvasid koos tema seiklustega Norra talvistes piirkondades ja kaugemalgi. Jälgides oma teed selliste maadeavastajate nagu Fridtjof Nanseni ja Ernest Shackletoni kangelaslikest lugudest kuni omaenda Gröönimaa jäämütsi ületamiseni 1992. aastal, tunnustab Arnesen eelkäijate inspireerivaid saavutusi, kuid kirjeldab ka takistusi – sealhulgas tüütut enesekindluse puudumist –, mida traditsioonid, konventsioonid ja lausa eelarvamused tema teele seadsid, püüdes leida oma ala meestele pakutavat tuge ja sponsorlust.

„Suusatamine säravasse avarustesse“ on lugu üksildastest seiklustest Antarktika sünges ja kauni külmas, kuid samas ka külmas. See jutustab loo vankumatust sihikindlusest, haaravatest saavutustest ja visadusest peaaegu meeleheite ja hirmutavate raskuste ees; see on lõppkokkuvõttes õppetund unistuse väest, kui keegi on valmis seda maailma otsani püüdma.