Parasaiad

Portugali langevarjurid ehk "paratrooperid" alustasid armee kasulapsena ja leidsid kodu Portugali õhujõududes 1955. aastal. Algselt tundus, et Teise maailmasõja järgsel Portugali armeel olid segased tunded vajaduse suhtes eliit-, eriotstarbeliste vägede järele, mis tegutseksid väikestes üksustes, millega kaasneks paindlikkus ja suurem suremus. Löögiväed on traditsiooniliselt olnud vastuolulised ja isegi kiidetud sõjateoreetik parun Karl von Clausewitz ei näinud neis erilist mõtet. Portugali armee langevarjurite ajalugu illustreerib seda ambivalentset vaadet. Sellest hoolimata sobivad sellised väikesed ja ebakindlad valitsusüksused eriti hästi mässuvastasteks operatsioonideks "nõrkade sõjas", kus mässulised väldivad valitsuse tugevusi ja kasutavad ära selle haavatavusi, kasutades väledust, pettust ja kujutlusvõimet. See arusaam tekkis koos uut tüüpi sõja, mässu ohuga Portugali Aafrikas ning uus ja visionäärne õhuvägi mõistis hästi langevarjurite potentsiaali koos helikopteri liikuvusega. Õhuvägi nägi pakilist vajadust vägede järele, kes suudaksid pidada ebatraditsioonilist sõda, kes suudaksid mitte ainult vaenlast alistada, vaid ka eraldada ta elanikkonnast, kelle seast ta otsis peidupaika ja tuge ning kellest ta sõltus rahastamise, värbamise ja luureandmete osas. Need olid spetsialiseerunud sõdurid, kes ühel minutil hävitasid füüsiliselt salakavala vaenlase ning järgmisel andsid abi ja tuge ning kaitsesid haavatavat elanikkonda. Need olid just need väed, mida Portugal vajas sõjaliseks eduks oma eelseisvas lahingus, mis peeti aastatel 1961–1974 oma Aafrika valduste säilitamiseks, ja see visioon realiseeruks Aafrika lahinguväljal laastavate tagajärgedega. See raamat jutustab langevarjurite loo, nagu on uuritud Portugali allikate põhjal. See kirjeldab üksikasjalikult, kuidas nad moodustati ja välja õpetati ning kuidas nad arendasid oma kujutlusvõimelisi, tõhusaid ja kardetud taktikaid ning rakendasid neid operatsioonides, et kaitsta elanikkonda mässuliste rünnakute eest ja hävitada tige vaenlane.